See on siis minu esimene blogi. Ei teagi miks, aga ilmselt ma lihtsalt vajan mingit eneseväljendust ja kirjutamine on vast kõige lihtsam. Ehh... Oskaks joonistada...
Enne ma vaatasin mõttetult ühte kohta, mis juhtus olema üks liud puhveti serval. Seal oli üks aegade hämarusest pärit ðokolaadimüsli, 2x2 ühesugust ja üks üksik nööp, üks vaskne ja üks roheline kirjaklamber, 2 plastmassist pesulõksu, üks otsast kuumutatud nõel, meepurk kirjaga SOODA, milles valge pulber (ilmselt sooda) ja üks nõuka ajast pärit halli kummist uksepiiraja korgi küljest eraldunud nupp. Ja siis olid veel kaks vidinat, millele ma nime ei oska anda. Üks vidin oli see, mis klõpsuga rätikute külge pannakse, et neid siis üles saaks riputada, teine vidin see, mis on nagu hark, kus vahel pingule tõmmatud hambaniit. See hark käib veel omakorda mingi käepideme külge. Vaatasin seda esimest vidinat ja vaatasin teist. Ja mõtlesin, et ma olen pigem nagu see teine vidin. Sest esimesel vidinal on hambad ja kui talle miskit halba tee peale satub, siis ta ilmselt hammustab vastu. See teine vidin aga lõikab oma niidiga justkui teraga läbi halva ja laseb sellel endast mööda minna.
Ja nüüd ma mõtlen, et miks nendel vidinatel nimesid ei ole. Ja mõtlen, et huvitav, kas see on klassikaline näide üleanalüüsimisest? Miks minu mõtted alati eneseanalüüsi tüürivad? Huvitav, kas mul on suur ego? Ma ise küll ei arva, et on :)
* * *
Vaatasin filmi - "40 days and 40 nights". Romantiline komöödia. Või nagu üks tütarlaps, kes mu kirjale ükskord ei vastanud, kirjutas - komantiline romöödia. Mulle jäi see sellepärast meelde, et ma vahel isegi niimoodi sõnade silpe vahetan. Ükspäev näiteks olid Raadiomaja sööklas halmeenid pepukoorega... Aga film meeldis. Mõtlen, et miks rohkem selliseid naisi ei ole, nagu peategelane. Naised ütlevad kindlasti nüüd, et enamus on sellised. My ass. Miks siis just need ei ole, kes mulle meeldivad? Välimuselt. Kas ma ei peaks välimusele võib-olla nii suurt rõhku pöörama? No kuulge... Ei suuda. Mehed ju armastavad silmadega. Kas mulle meeldivad valed naised? Huvitav, miks siis küll, kui see nii on. Või miks mina ainult mingeid maske näen? Inimesed nagu ei julgegi näidata seda, kes nad tegelikult on. Või siis eksisteerivad need maskid ainult minu peas? Kurat seda teab. Palju sellest maailmast eksisteerib ainult meie endi peas. Ma siiski arvan, et ma tean, mis ma tahan ja võib-olla ma lihtsalt tahan palju. Samas ma olen nõus ka palju andma. Võib-olla keegi lihtsalt ei taha seda, mis mul on. Kuigi ma ju väga palju ka ei taha - väline köitvus, empaatiavõime ning intelligents ei ole ju just väga palju nõutud. Kummalisel kombel on sellise kombinatsiooni esinemine looduses kuidagi piiratud. Kui muul moel mitte, siis ühe teatud sõrmusega või muu vastavaga. Nojah. Tegelikult võib ju sada asja olla. Võib-olla ma olen nii haiget saanud, et kardan, aga ei taha seda endale tunnistada. Ja näengi reaalsust moonutatult. Samas reaalsus ei ole ju ka midagi objektiivset. Aga võib-olla ma ei tahagi enam kedagi armastada, kuigi kinnitan endale pidevalt vastupidist. Võib-olla jah. Kõik võib olla. Ma ei tea.
Enne ma vaatasin mõttetult ühte kohta, mis juhtus olema üks liud puhveti serval. Seal oli üks aegade hämarusest pärit ðokolaadimüsli, 2x2 ühesugust ja üks üksik nööp, üks vaskne ja üks roheline kirjaklamber, 2 plastmassist pesulõksu, üks otsast kuumutatud nõel, meepurk kirjaga SOODA, milles valge pulber (ilmselt sooda) ja üks nõuka ajast pärit halli kummist uksepiiraja korgi küljest eraldunud nupp. Ja siis olid veel kaks vidinat, millele ma nime ei oska anda. Üks vidin oli see, mis klõpsuga rätikute külge pannakse, et neid siis üles saaks riputada, teine vidin see, mis on nagu hark, kus vahel pingule tõmmatud hambaniit. See hark käib veel omakorda mingi käepideme külge. Vaatasin seda esimest vidinat ja vaatasin teist. Ja mõtlesin, et ma olen pigem nagu see teine vidin. Sest esimesel vidinal on hambad ja kui talle miskit halba tee peale satub, siis ta ilmselt hammustab vastu. See teine vidin aga lõikab oma niidiga justkui teraga läbi halva ja laseb sellel endast mööda minna.
Ja nüüd ma mõtlen, et miks nendel vidinatel nimesid ei ole. Ja mõtlen, et huvitav, kas see on klassikaline näide üleanalüüsimisest? Miks minu mõtted alati eneseanalüüsi tüürivad? Huvitav, kas mul on suur ego? Ma ise küll ei arva, et on :)
* * *
Vaatasin filmi - "40 days and 40 nights". Romantiline komöödia. Või nagu üks tütarlaps, kes mu kirjale ükskord ei vastanud, kirjutas - komantiline romöödia. Mulle jäi see sellepärast meelde, et ma vahel isegi niimoodi sõnade silpe vahetan. Ükspäev näiteks olid Raadiomaja sööklas halmeenid pepukoorega... Aga film meeldis. Mõtlen, et miks rohkem selliseid naisi ei ole, nagu peategelane. Naised ütlevad kindlasti nüüd, et enamus on sellised. My ass. Miks siis just need ei ole, kes mulle meeldivad? Välimuselt. Kas ma ei peaks välimusele võib-olla nii suurt rõhku pöörama? No kuulge... Ei suuda. Mehed ju armastavad silmadega. Kas mulle meeldivad valed naised? Huvitav, miks siis küll, kui see nii on. Või miks mina ainult mingeid maske näen? Inimesed nagu ei julgegi näidata seda, kes nad tegelikult on. Või siis eksisteerivad need maskid ainult minu peas? Kurat seda teab. Palju sellest maailmast eksisteerib ainult meie endi peas. Ma siiski arvan, et ma tean, mis ma tahan ja võib-olla ma lihtsalt tahan palju. Samas ma olen nõus ka palju andma. Võib-olla keegi lihtsalt ei taha seda, mis mul on. Kuigi ma ju väga palju ka ei taha - väline köitvus, empaatiavõime ning intelligents ei ole ju just väga palju nõutud. Kummalisel kombel on sellise kombinatsiooni esinemine looduses kuidagi piiratud. Kui muul moel mitte, siis ühe teatud sõrmusega või muu vastavaga. Nojah. Tegelikult võib ju sada asja olla. Võib-olla ma olen nii haiget saanud, et kardan, aga ei taha seda endale tunnistada. Ja näengi reaalsust moonutatult. Samas reaalsus ei ole ju ka midagi objektiivset. Aga võib-olla ma ei tahagi enam kedagi armastada, kuigi kinnitan endale pidevalt vastupidist. Võib-olla jah. Kõik võib olla. Ma ei tea.
posted by Anonymous at
3:48 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home