Jookske!!! Võib-olla jõuate veel... Võib-olla saate selle viimase allahinnatud riidehilbu või kiiskava tehnikaime. Või mõne muu ASJA. Õgige reklaami, müüge oma aega võimalikult kasulikult tööandjale, mõelge välja ja tootke uusi ASJU. Teenige palju RAHA ja jumala eest - TARBIGE. Ostke ASJU. Sest me ju elame ASJADE maailmas. ASJAD valitsevad meie elu. ASJADE nimel me elame, töötame, pingutame, sebime, sahkerdame. Reedame sõpru ja sõidame inimestest üle. Ja kui me ükskord kärvame, siis tunneme kahetsust, et ei saa ASJU kaasa võtta.

Aga ärge vaadake ringi, mitte mingil juhul ärge süvenege ümbritsevasse ega teistesse inimestesse. Ärge nähke seda, mis siin närusel planeedil on veel vähegi imetlemist väärt, mis ei ole müüdav või mille abil ei müüda. Milleks? Milleks meile, ajupestud ja ajuvabadele tarbimisrobotitele, emotsioonid ja ilu. meil on ju ASJAD. Ja RAHA. Elagu!

Krt küll...

* * *

Miks vanasti leib pehmem oli?

Kui ma väike olin, meeldis mulle töllist vaadata loodussarju. Kõiksugu imelikud ja huvitavad loomad, eksootilised taimed, nende elu, võitlus ellujäämise nimel, söögi leidimise taktikad jne, you name it. Ma kirjutaks sellest rohkem, aga ei mäleta enam seda põnevustunnet. Miks? Kohe vastan. Miks ma sellest üldse räägin, on seepärast, et laupäeva hommikul - või mis ta nüüd enam nii hommik oli, kell oli 14 paiku - vaatasin televiisorikava ja seal oli kirjas loodussaade "Polaaralade ellujääjad". Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli "kindlasti on see põnev", aga siis tuli kuskilt minu seest vastus - "ahh, neid on juba nähtud nii palju, et need hakkavad korduma". Ja siis ma hakkasin mõtlema, et me elame maailmas, kus me oleme küllastunud kõiksugu informatsioonist. Ükski asi ei paku enam sellist pinget, nagu vanasti. Kõike on juba tehtud ja igal pool oldud. Kui veel on üldistamisvõime ka hea, siis tundub, et ei olegi enam midagi jäänud, mida teha. Samamoodi, nagu situatsioonis, kus meil oleks võimalus süüa iga päev oma lemmiksööki - algul me naudiks seda täiega, hiljem aga ei tahaks selle toidu poole enam vaadata ka. Nii juhtub järgmise toiduga, ja järgmise, ja järgmisegagi, kuni on vähe asju, millest te pole kõhtu täis söönud iga kell, kui ainult soovime. Ja nüüd on meil toiduga nii, et polegi nagu enam mingit lemmiksööki. Varsti pole lemmikjooki. Siis lemmikesinejat. Me küll areneme, teades ja suutes nautida üha uusi ja uusi asju või nähtusi, kuid emotsioonid ei ole enam nii võimsad. Me oleme muutunud tuimaks, kuna meie emotsioonid on ära kulunud täna informatsiooni üliküllusele ja kõige kättesaadavusele. Ja tundeid, mida me ei oska enam piisavalt sügavalt tunda, on raske, kui mitte võimatu mäletada. See aga, et meil on iga kell valida, mida me sööme või joome, tuleneb heaoluühiskonnast. Info üleküllus on ilmselt heaoluühiskonna tunnuseks. Loogiliselt võttes jõuame järelduseni - selleks, et leib oleks pehmem, peaksime tarbima vähem infot. Võib-olla ka mitte nii hästi elama. Absurd.

Räägiti pildistamisest, piltidest ja fotokatest. Mõtlesin ka eelmisel aastal, et ostan omale fotoka. Juhuslikult sattusin K-arvutisalongist mööda jalutama, astusin siis sisse ja alustasin muidugi hinna järgi odavamatest. Noh, parajad seebikad olid 2-3 tuhande eest. Vaatasin siis 5-seid, need olid vähe asjalikumad. 8-sed tundusid juba päris head. Sellega K valik piirdus. Õhtul lugesin netist kõikvõimalikku digifotokate kohta ja selgus, et alla peegli polegi sügavat mõtet osta. Mõne päeva pärast sattusin mingisse fotopoodi, seal oli 11 kilo eest väga norm kaamera, aga pold peegel. 14 eest sai juba peegli, aga objektiiv oli näss. Vaatasin siis objektiive, 5-ne oli norm, 8-ne juba päris hea. Peas valiku aktsepteerinud, hakkasin mõtlema - 22 tuhhi fotoka eest, kui ma õieti pildistadagi ei oska? No ei :) Nii jäigi mul fotokas ostmata.

* * *

Õhtuti köögis olles kuulan tavaliselt Energy FM'i - tavaliselt tuleb sealt õhtuti normaalset progressive house'i. Ja vahel ma tantsin köögis raadio saatel. Ennastunustavalt. Kuidagi väga mõnus on see tegevus, aga ma ei julgeks vist mitte kunagi kuskil peol niimoodi tantsida, ma kardan, et mind peetaks hulluks :) Tegelikult ma ei tantsigi praktiliselt kunagi enam. Väljas siis kuskil. Ei julge kuidagi... Ei tunne ennast vabalt. Tobe. Nooremana küll, siis oli see möödapääsmatu, kui tahtsid klubis kellegagi kontakti luua. Aga enam ma klubides ei käi, sealne kontingent jätab pehmelt öeldes soovida. Ja ma ei otsusta inimeste üle pealiskaudselt ju. Umbes aastaga ma unustan selle ära ja nii juhtubki, et satun või õigemini tiritakse kuhugi ööklubisse. No ja ei ole kordagi pettumata jäänud. Masendav.

Kui inimese maailm on pealiskaudne, siis milline on tema õnn? Milline on tema armastus? Ma arvan, et pealiskaudses maailmas ei saagi midagi sügavat eksisteerida. Huvitav, kas pealiskaudsete maailmade elanikud sellistel teemadel ka kunagi ise mõtlevad. Kahtlen küll...

* * *

See konfliktis olnud inimene ei vastanudki mulle midagi. Ma ei viitsigi mõelda, miks. Mõttetu.

Reklaamid valetavad meile. Iga päev. Nad loovad kujutluspildi ideaalsest maailmast, ideaalsetest asjadest, ent paraku on reaalsus alati kõike muud kui reklaamides antud lubadused. Vihkan lubaduste murdmist. Vihkan kõike, mis on võlts. Vihkan asjadekultust. Mul on tunne, et ma ei sobi siia.

* * *

Mul vist ikka on suur ego. Kuigi mulle meeldib mõelda, et mitte. Aga ma mõtlen liiga palju endast. Tavaliselt vastatakse kirjadele päeva jooksul või nii, või äärmisel juhul järgmise päeva jooksul. Kui selles rütmis mingi hälve tekib, siis ma kohe mõtlen, et mina olen midagi öelnud või teinud (teinud siis kirja teel ilmselt siiski mitte), mis tingis selle. Ühest küljest loogiline - mina kirjutasin, seda loeti, tehti mingi järeldus ja sellest tulenevalt otsus. Teisest küljest ei keerle maailm ju minu ümber, inimeste elu on kirju ja selleks võib miljon muud põhjust olla.
Nonii. Isegi see, et ma kirjutan "ma" tundub mulle hetkel juba liig.

Vastasin ühele inimesele, kes mulle kirjutas. Tal oli sisemine konflikt. Ütlesin talle kokkuvõttes, et iseloom ning ego on keerulised, teinekord isegi ohtlikud asjad. Et ma olen elus ühte väga tähtsat asja õppinud - oluline on hoida kõiges tasakaalu. Absoluutselt kõiges, mitte ühegi asjaga ei tohi üle pingutada. Samamoodi on oma ego ja iseloomu allasurumisega. Me võime seda kellegi pärast teha, kui see inimene on meile oluline, aga me ei tohi üle pingutada, kaotada seda, kes me oleme. Ehk siis tuleb leida tasakaal endaksolemise ja enda allasurumise vahel. Ainult nii on võimalik harmoonia.

Huvitav, mis ta sellest arvab.

See on siis minu esimene blogi. Ei teagi miks, aga ilmselt ma lihtsalt vajan mingit eneseväljendust ja kirjutamine on vast kõige lihtsam. Ehh... Oskaks joonistada...

Enne ma vaatasin mõttetult ühte kohta, mis juhtus olema üks liud puhveti serval. Seal oli üks aegade hämarusest pärit ðokolaadimüsli, 2x2 ühesugust ja üks üksik nööp, üks vaskne ja üks roheline kirjaklamber, 2 plastmassist pesulõksu, üks otsast kuumutatud nõel, meepurk kirjaga SOODA, milles valge pulber (ilmselt sooda) ja üks nõuka ajast pärit halli kummist uksepiiraja korgi küljest eraldunud nupp. Ja siis olid veel kaks vidinat, millele ma nime ei oska anda. Üks vidin oli see, mis klõpsuga rätikute külge pannakse, et neid siis üles saaks riputada, teine vidin see, mis on nagu hark, kus vahel pingule tõmmatud hambaniit. See hark käib veel omakorda mingi käepideme külge. Vaatasin seda esimest vidinat ja vaatasin teist. Ja mõtlesin, et ma olen pigem nagu see teine vidin. Sest esimesel vidinal on hambad ja kui talle miskit halba tee peale satub, siis ta ilmselt hammustab vastu. See teine vidin aga lõikab oma niidiga justkui teraga läbi halva ja laseb sellel endast mööda minna.

Ja nüüd ma mõtlen, et miks nendel vidinatel nimesid ei ole. Ja mõtlen, et huvitav, kas see on klassikaline näide üleanalüüsimisest? Miks minu mõtted alati eneseanalüüsi tüürivad? Huvitav, kas mul on suur ego? Ma ise küll ei arva, et on :)

* * *

Vaatasin filmi - "40 days and 40 nights". Romantiline komöödia. Või nagu üks tütarlaps, kes mu kirjale ükskord ei vastanud, kirjutas - komantiline romöödia. Mulle jäi see sellepärast meelde, et ma vahel isegi niimoodi sõnade silpe vahetan. Ükspäev näiteks olid Raadiomaja sööklas halmeenid pepukoorega... Aga film meeldis. Mõtlen, et miks rohkem selliseid naisi ei ole, nagu peategelane. Naised ütlevad kindlasti nüüd, et enamus on sellised. My ass. Miks siis just need ei ole, kes mulle meeldivad? Välimuselt. Kas ma ei peaks välimusele võib-olla nii suurt rõhku pöörama? No kuulge... Ei suuda. Mehed ju armastavad silmadega. Kas mulle meeldivad valed naised? Huvitav, miks siis küll, kui see nii on. Või miks mina ainult mingeid maske näen? Inimesed nagu ei julgegi näidata seda, kes nad tegelikult on. Või siis eksisteerivad need maskid ainult minu peas? Kurat seda teab. Palju sellest maailmast eksisteerib ainult meie endi peas. Ma siiski arvan, et ma tean, mis ma tahan ja võib-olla ma lihtsalt tahan palju. Samas ma olen nõus ka palju andma. Võib-olla keegi lihtsalt ei taha seda, mis mul on. Kuigi ma ju väga palju ka ei taha - väline köitvus, empaatiavõime ning intelligents ei ole ju just väga palju nõutud. Kummalisel kombel on sellise kombinatsiooni esinemine looduses kuidagi piiratud. Kui muul moel mitte, siis ühe teatud sõrmusega või muu vastavaga. Nojah. Tegelikult võib ju sada asja olla. Võib-olla ma olen nii haiget saanud, et kardan, aga ei taha seda endale tunnistada. Ja näengi reaalsust moonutatult. Samas reaalsus ei ole ju ka midagi objektiivset. Aga võib-olla ma ei tahagi enam kedagi armastada, kuigi kinnitan endale pidevalt vastupidist. Võib-olla jah. Kõik võib olla. Ma ei tea.