Reklaamid valetavad meile. Iga päev. Nad loovad kujutluspildi ideaalsest maailmast, ideaalsetest asjadest, ent paraku on reaalsus alati kõike muud kui reklaamides antud lubadused. Vihkan lubaduste murdmist. Vihkan kõike, mis on võlts. Vihkan asjadekultust. Mul on tunne, et ma ei sobi siia.

* * *

Mul vist ikka on suur ego. Kuigi mulle meeldib mõelda, et mitte. Aga ma mõtlen liiga palju endast. Tavaliselt vastatakse kirjadele päeva jooksul või nii, või äärmisel juhul järgmise päeva jooksul. Kui selles rütmis mingi hälve tekib, siis ma kohe mõtlen, et mina olen midagi öelnud või teinud (teinud siis kirja teel ilmselt siiski mitte), mis tingis selle. Ühest küljest loogiline - mina kirjutasin, seda loeti, tehti mingi järeldus ja sellest tulenevalt otsus. Teisest küljest ei keerle maailm ju minu ümber, inimeste elu on kirju ja selleks võib miljon muud põhjust olla.
Nonii. Isegi see, et ma kirjutan "ma" tundub mulle hetkel juba liig.